Esmaeeter 9. detsember 2005
Esmaeeter 9. detsember 2005
Tartu vaim on niisugune asi, mida kõik teavad, aga mida keegi pole näinud. Ometi seda kiidetakse või selle üle naerdakse. Olenevalt sellest, kuidas inimene ennast ise Tartus tundnud on. Tartu vaimu loovad siin elavad ja töötavad inimesed, olgu need siis kunstnikud, muusikud, arstid, teatritegelased, teadlased või ükskõik millisel muul alal tegutsejad. Kolm ajakirjanikku, Aivi Parijõgi, Tiina Rebane ja Kristina Veidenbaum on leidnud erinevate elualade esindajad, kes nende arvates Tartu vaimu kannavad. Imat Suumann tahab ennast õndsaks maalida. Ta usub, et see on võimalik, kui unustad ümbritseva sotsiaalsuse ja kunstiruumi. Ja vaikne vaatleja võib vahel maailma mõjutada palju rohkem kui kõva kisaja. Autor Aivi Parijõgi.
Imat Suumann tahab ennast õndsaks maalida. Ta usub, et see on võimalik, kui unustad ümbritseva sotsiaalsuse ja kunstiruumi. Suumanni impressionistlikud maastikumaalid on pälvinud nii kriitikute kui kunstihuviliste aplause. Sass Suumannile poja pildid meeldisid. Lapsepõlvest peale vaimuinimeste seltskonnas liikunud Imat ütleb, et ei oska leida tasakaalu igapäevaelu ja maalimise vahel. Need on poolused, mis jäävad omavahel võitlema. Kunstiteadlased on teda iseloomustanud kui romantikut, kes poeb linnakära eest peitu ja maalib kunsti enda pärast. Ahja lähedalt maakodust sõidab Imat siiski üsna sagedasti Tartusse - selleks, et argieluga mitte lõplikult kontakti kaotada. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis peab ta mõned maalitunnid, astub läbi galeristi juurest ja kohtub sõpradega Viinahaua-nimelises klubikohvikus.