Eesti lood: 12 | Pets ja Berliin

David Bowie, kes elas Berliinis 70ndatel, kirjeldab oma sealset elu kui „kulgemist virtuaalses anonüümsuses… Mingil põhjusel berliinlased lihtsalt ei ole sinust huvitatud.” Peeter ja Berliin on aga partnerid, kes üksteist toetavad. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju selliseid nagu tema: „See koht kohe tõmbab, sest seal on võimalik olla see, kes sa oled. Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. See on midagi, mida paljudes teistes linnades ei kohta.” Ka Eestis ei näe sa sellist suhtumist! Ilma kahtlusteta - Berliin on Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ikka veel bändi. „Kui sa oled punkar, siis teed sa alati bändi. Kas või mõtteski.” Petsil on uusi lugusid ja ta tahab need ära salvestada. Peeter käib aeg-ajalt Eestis, et sõpradega legendaarsest bändist Nyrok City oma lugusid salvestada. Viimasel ajal küll harvemini, aga seda südamlikumad on need kohtumised. Vanadel sõpradel juttu jätkub, kuna Peetril, urbankameeleonil ja linnamüstikul, nagu teda iseloomustatakse, on ohtralt lugusid, mida vesta - elust ning Berliinist, muidugi ka elust Berliinis. Lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas. Lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist. Režissöör Taavi Arus.