Miks on kunsti vaja? NO99 Kunstikoolide teise hooaja viimane saade. Otsitakse vastust küsimusele, miks kunsti üldse vaja on. Vastus leitakse.

Miks kunsti vihatakse? Oo jaa, vihatakse küll. Seda hävitatakse, põlatakse või keelatakse ära. Kunst on ju ohtlik, ebameeldiv või valesti mõistetud. NB! Ettevaatust, näidatakse raha põletamist!

Mis tundeid kunst peaks tekitama? Ei tea. Sest vastust ei ole. Sellest hoolimata sukeldume otsingute imbkaevu.

Mida kunst meie kohta ütleb? Kunsti on mõnus vaadata. Kuid mitte ainult. Kunsti abil on võimalik teistele enda kohta üht-teist öelda. Mida? Ja miks? Ja kas see, mida öeldakse, vastab alati ka tõele?

Kuidas olla kunstis poliitiline? Poliitiline ei tähenda ideoloogiline. Poliitiline tähendab olla väljaspool ideoloogiaid. Vähemalt kunstis. Vähemalt vahel. Ülevaade kunstiajaloost aastatel 1793-1991.

Kes on kunstnik? Vanasti olid asjad selged. Kunstnik on see, kes maalib pildi või vormib skulptuuri. Juba ammu ei käi asjad aga enam nii lihtsalt. Ja seda parem ongi.

Mis on originaalsus kunstis? Mida originaalsem toode või kaubamärk, seda paremini see müüb. Kunst on hea vahend, kuidas originaalsust turundusse süstida. Kuid mõned keelduvad sellest.

Kellele kuulub loovus? Tänapäeval räägitakse üha enam vajadusest olla loov. Kes on loov, leiab turul ka oma niši. Kuid mida teha siis, kui sa ei soovi oma loovust maha müüa?

Kuidas kõneleda kunstist? Kunstist kõnelemine on pealtnäha keeruline. Kunst on ju nii keeruline. Segane. Provotseeriv. Kuid üks võimalus siiski on.

Kunstikool ulatab abikäe - aitame valida kaitseministeeriumil sobivaid kunstiteoseid.

Staarid. Barack Obama. Rafael Nadal. Laima Vaikule. Ja üks Eesti kunstnik ning tema 50 ilmumist.

Kuidas võidelda tikandiga vaenlase vastu? Mis on ühist haakristil ja vöökirjal? Ideoloogia laupkokkupõrge kunstiga.

Miski pole igavikuline. Kõige vähem on seda kunst. Ometi me ootame seda. Miks küll?

Loeng teemal "Kunsti varjatud sõnumid: Hermann Simmi ja Eesti valitsuse juhtumid".

Küsimused kunsti, poliitika ja ilu kohta. Loeng teemal "Miks eestlane näitusel ei käi?"

NO99 Kunstikoolide viimane osa keskendub küsimusele, miks üldse rääkida piltidest, kui pilte on meie ümber niigi palju. Isegi kõige labasem päev sisaldab endas kümneid ja kümneid pilte, mis jõuavad meieni ajakirjandusest, mobiilikaameratest, Facebookist ning veel sadadest allikatest. Meie aeg kõneleb piltides, mitte sõnades. Kus on siin kujutava kunsti koht? Vajame me teda üldse? Jah, vajame. Loengus kunstnike kunst.

Öeldakse, et kes kontrollib minevikku, see kontrollib ka olevikku. Noh, ilmselt just seetõttu huvitabki kaasaegset kunsti, kes ikkagi minevikku kontrollib ja mida üldse mäletatakse. Ja miks ei võiks meie argiste elude mäletamine olla sama õilis kui vabariigi aastapäeva meelespidamine? Kes mäletab lihtsat inimest, kui kunst seda ei tee? Loengus Jevgeni Zolotko, Maximilian Maksolly, Olav Marani jt kunst.

Viha on väetitele. Kuid mida teha, kui mingid ühiskondlikud protsessid on sedavõrd häirivad ja kurjad, et olukord muutub peaaegu lootusetuks? Kuidas saab kunstnik võidelda selle nimel, et me vihkaksime üksteist veidi vähem? Kas kirstuga mööda tänavat kõndimine või gaasitoru paigutamine Itaalia suvitajate vahele teeb maailma paremaks? Jah, teeb. Loengus Marco Laimre, Neeme Külma, Kaja Kärneri kunst.

Hirm on muidugi kohutav jõud. See võtab meid pantvangi ega lase enam lahti. Vähesed jaksavad veel küsida: Mida teha? Üks kunstnik ei jaksanud ka enam. Aga ta teadis, et ainuke asi, mis seda õnnetut loomaliiki nimega inimene võib veidikenegi lohutada, on kunst. Nii tegi ta kunstiteose, mis lohutab, aitab ja ulatab käe, kui tunda on kõrbelõhna. Loengus Mark Raidpere, Ülo Soosteri ja Edvard Munchi kunst.

Me kõik unistame vahel mõnest paremast paigast, kui meile tuttav maailm. Kunstnikud on seda igatsust ja soovi kurjuse eest mujale liikuda korduvalt tundnud ning väljendanud. Seda nii varem kui ka nüüd. Igatsuse ja tegelikkuse, minematahtmise soovi ning siiajäämise paratamatuse vahel tekkiv pinge on toitnud Ene-Liis Semperi, Jüri Arraku, Olev Subbi ja Enn Põldroosi loomingut.

Suhtlus ei ole midagi, mis lihtsalt on. Jah, tavaline loba sünnib lihtsalt, kuid inimestega koosolemine on üha keerukam. Millal seda üldse teha? Ja kus? Miks? Selle asemel valitsevad suhted ostja-müüja, korporatsioon-tarbija, poliitik-valija jne. Üks kunstnik tegi aga pinnaka ning kohaletulnud inimesed hakkasid suhtlema. Väga lahe, väga demokraatlik, väga ilus, väga võitlev. Isegi kui see ei olnud täpselt nii planeeritud. Loengus Flo Kasearu, Erki Kasemetsa jt kunst.

Me viibime iga päev mõnes ruumis. Kuid millises ruumis? Miks see ruum just selline on? Mida ma selles ruumis teen, kuidas see paneb mind mõtlema ja tundma? Kas ei ole just ruum see, mille abil on mind kõige lihtsam programmeerida? Milliste tähendustega on laetud erinevad ruumid ja kuidas kunstnikud on sellele reageerinud? Jah, näidatakse ka tavalist kontorit ning küsitakse, kas siit tulevadki idioodid? Loengus Denes Farkasi, Eerik Haameri, Jaan Toomiku, Paul Kuimeti jt kunst.

Öeldakse, et kunstnikud käituvad sageli ebatavaliselt. Käituvad tõesti. Kuid tihti käituvad nad ebatavaliselt selle nimel, et ükskõik kes teine leiaks lohutust oma leinas või kurbuses. Kunstnik näitab, et vahel on teatud ebatavaline käitumine võti, kuidas saada traumast üle. Kes ütles, et igatsus isa järele ei tohiks peegelduda temaga tantsimises isegi siis, kui ta enam ei ela? Loengus Jaan Toomiku, Edvard Munchi, Oskar Kallise, Bernt Notke kunst.

Peab sekkuma. Kui kunstnik tajub ja näeb ühiskonnas pingeid, siis on tema kohuseks neile pingetele reageerida. Mõni reageerib loodusmotiividega, pakkudes inimestele võimalust kurjusele selg keerata. Teised lähevad aga otse sündmusesse, püüdes mõjutada protsesse, mis toimuvad just praegu. Mõlemad võimalused on okeid. Teine ka. Loengus Kristina Normani, Johann Köleri, Elmar Kitse, Mart Viljuse, Endel Kõksi jt kunst.